ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire (rahvusvaheliselt tuntud ka kui ADHD) ei ole ainult laste teema. Paljudel täiskasvanutel jääb see lapsepõlves märkamata ja annab endast märku alles siis, kui elu nõudmised kasvavad - töö, pere ja kohustuste keskel. Hea uudis on see, et ATH-ga (ADHD) saab õppida toime tulema.
Täiskasvanul väljendub ATH (ADHD) sageli teisiti kui lapsel - väline rahutus asendub sisemise pingega. Tüüpilised märgid on:
Igaüks on vahel hajameelne. ATH (ADHD) puhul on erinevus püsivuses ja mõjus: raskused on kestnud juba lapsepõlvest, avalduvad eri olukordades ja segavad märgatavalt tööd, õpinguid või suhteid. Kui tunned neid mustreid endas aastaid, tasub see läbi uurida.
ATH (ADHD) diagnoosi paneb psühhiaater põhjaliku hindamise käigus, mis hõlmab intervjuud, küsimustikke ja eluloo läbivaatamist. Internetis leiduvad testid annavad vaid vihje, kas tasub edasi uurida, kuid ei asenda spetsialisti hinnangut.
Psühholoogi juures töö keskendub igapäevasele toimetulekule ja enesetundele:
ATH (ADHD) ja keskendumisraskustega saad Heaolu Keskuses pöörduda näiteks nende psühholoogide poole:
Täiskasvanueas annab ATH (ADHD) endast enim märku neis eluvaldkondades, mis nõuavad püsivat tähelepanu ja iseseisvat korraldamist. Tööl võivad raskused avalduda tähtaegade nihkumises, koosolekutel keskendumise kadumises või selles, et mahukad ülesanded jäävad viimasele minutile. Paljud kirjeldavad, et peavad pingutama kaks korda rohkem, et jõuda sama tulemuseni kui kolleegid - see kurnab ja võib aja jooksul viia läbipõlemiseni. Samas käib ATH-ga (ADHD) sageli kaasas ka tugevusi: loovus, kiire mõtlemine ja võime end huvitava ülesande korral sellesse täielikult süüvida.
Ka lähisuhetes võib ATH (ADHD) tekitada pingeid. Unustatud kokkulepped, vestluse katkestamine või kuhjuvad kodused kohustused võivad partnerile näida hoolimatusena, kuigi tegelik põhjus peitub tähelepanu ja impulsside reguleerimises. Kui mõlemad pooled mõistavad häire olemust, on kergem leida lahendusi ilma süüdistamiseta - näiteks jagada ülesanded selgeteks sammudeks, leppida kokku ühistes meeldetuletustes ja rääkida ootustest avameelselt. Teadmine, et raskuste taga on aju eripära, mitte pahatahtlikkus, vähendab pingeid mõlemal poolel.
Aastate jooksul kogunenud kriitika ja ebaõnnestumiskogemused jätavad tihti jälje ka enesehinnangule. Mõte „miks ma ei suuda end kokku võtta nagu teised“ on paljudele tuttav. Oluline on mõista, et tegemist ei ole tahtejõu ega hoolimise puudumisega, vaid sellega, kuidas aju tähelepanu ja motivatsiooni juhib.
Kuigi ATH (ADHD) ei kao, saab keskkonda ja harjumusi kujundada nii, et need toetaksid sinu aju tööd, mitte ei töötaks sellele vastu. Väikesed ja järjekindlad muudatused annavad sageli suurema tulemuse kui suured lubadused. Alustada tasub ühest või kahest muudatusest korraga, et need jõuaksid harjumuseks kinnistuda.
Need strateegiad ei asenda spetsialisti tuge, kuid loovad vundamendi, millele teraapias saab edasi ehitada. Sageli aitab psühholoog just kohandada üldised nõuanded sinu konkreetse elu ja tööga sobivaks.
ATH (ADHD) esineb harva üksinda. Pikaajaline pingutus ja korduvad tagasilöögid võivad kaasa tuua ärevuse, meeleolulanguse või unehäireid. Mõnikord on just ärevus või depressioon see, mille pärast inimene esmakordselt abi otsib, ning ATH (ADHD) selgub alles põhjalikuma hindamise käigus. Samuti on tavaline, et raskused tähelepanuga süvenevad stressiperioodidel, mil aju niigi napid ressursid on hõivatud.
Seetõttu on oluline vaadata tervikpilti. Kui tegeletakse üksnes ärevuse või meeleolu sümptomitega, kuid jäetakse tähelepanuta nende taga peituv häire, võib leevendus jääda lühiajaliseks. Tõenduspõhine tugi aitab eristada, mis on ATH (ADHD) ja mis kaasnev seisund, ning kujundada abi vastavalt sinu tegelikele vajadustele. Terviklik lähenemine tähendab, et tegeletakse nii toimetuleku, emotsioonide kui ka enesehinnanguga korraga.